reede, 22. mai 2020
Vangis paradiisis
Kaunist päeva! Kuna passin toas ja mitte midagi minust kasu pole, otsustasin kirjutada veidi olukorrast ja elust, milles olen. Teadagi, mitte midagi ei juhtu ilma põhjuseta, iga hea või halb etapp on millegi jaoks ja sealt tuleb õppida. Siis, kui maailm lukku pandi, oli minul kevadeni veel jäänud mitmed kuud, nii et viimase lennu peale ma ei kiirustanud. Kui aga asjad võtsid traagilise pöörde, tegi see mind muidugi murelikuks. Lennujaamad suleti, poed, baarid, rannad, hotellid jne. Korra tekkis selline maailmalõpu tunne... Loomulikult olen ma väga osav juurdemõtleja ja nii mitu korda kerisin ikka närvid krussi. Teoorias, ausõna, ma olen tugev aga seda enda peal rakendada ja ennast õpetada, see on ikka päris raske ülesanne. Tänu Eglele, sain ma omale teise korteri, avara, esimesel korrusel ja privaat aiaga. Nimelt otsisime Eglele, mitte mulle uut kohta. Kui vaatasin neid ruume, ütlesin kohe, see siin jahe ja hämar, täpselt minu jaoks! Kolisingi- Egle ja oma taksojuhi abiga kiirelt ümber. No paradiis ja hind sama! Kuna juba rannad olid kinni, siis aed oli hetkel suureks eeliseks. Siis aga tuli Egiptuses kevadine kuumalaine. Käisime ikka igal õhtul kõndimas, et oma 10000 sammu täis saada, nüüd ei riskinud. Liikumist eriti polnud. Istusin toas, konditsioneeri all. Hobuste juurde ka ei riskinud, seal oleks muidugi alati tegevust ja mu Princessa oskab kõik mu mured hajutada. Siis avastas Sünne netist, et ikkagi on üks rand, mis avatud. Jaanika helistas ja mina palusin ka sõpru, et araabia keeles ka veel üle küsida. Toimib! Juhhhuuu! Sõitsime randa, see asub kaugel, pileti hind ka just mitte odavate killast. Kui vähe on tegelikult inimesel tarvis, et hüpata rõõmust, nagu laps! Jooksime kõik vette, sama tundega, nagu siis, kui jõuad siia külmast eestist. Kuna see paradiisi ranna võlu mulle jääb kalliks, siis iga kord ma ei saanud seda lubada. Aga kuumus Aafrika kõrbes aina tõusis... vilus +41! Nii istusin toas, jõin hommikul juba pool liitrit kohvi, millist kogust ma tavaliselt ei joo. Ühel hommikul tõusin, kuidagi kehv oli olla. Manustasin oma kohvi koguse kenasti sisse, ei midagi... Hmmm. Läksin siis aeda, istusin päevitama. 15 minutit ja kohe läks süda pahaks. Hea küll, reis vannituppa, külma dušši alla. Nii, mida veel teha? Keha kuidagi raske. Panin siis eesti laulud mängima ja tegin tantsutrenni. Tundsin, et jalad lähevad nõrgaks. Pikali. Pool tundi. Veel veidi. Mõõtsin veterõhku 😱 197/115. Nüüd tuli mängu mu parim oskus, kruttida närvid lakke,. Kuna kehv olek ei muutunud, helistasin oma taksojuhile. Oli õnneks tööl. Ütles, 10 minutit! Olgu, riidesse, rohukott, rahakott, vererõhuaparaat.. tunnen, kohe minestan. Läksin kiirelt õue, istusin nagu saunalaval see viimased 5 minutit. Vähemalt seal keegi näeb, kui kukun kokku. Kuhu haiglasse, Egiptian? Vastan jaa. Sain kohale. Taksojuht ütles, kohe helista, kui tarvis. Ok. Sõitis minema. Vastuvõtus aga teatas noormees, et meil saab abi vaid sularaha eest, kindlustusega ei! Huuuh... nii, valin taksojuhi numbrit... pole piisavalt raha. Muidugi, ei mäletagi, millal laadisin kõneaega. Küsin noormehelt, palun kas sa saad helistada, et takso tuleks tagasi. Helistas. Taksos. Juht ütleb, ära muretse, sõidame Al Kawther hospitali. Kohal. Super teenindus, kõigepealt anti esmaabi ja alles siis jagasin oma dokumente. Vererõhk oli muidugi juba üle 200. Kuus tundi lamasin ja ootasin, millal rõhk langeb. Lõpuks otsustati, et pean jääma sisse, jälgimise alla. Analüüsides oli kolesterool väga kõrge. Sain tilgutisse nn vitamiinid, mis täpselt, keegi mulle ei seletanud. Varsti tuli ka Jaanika, palusin pudeli vett, sest olin 4 tundi joomata ja ei saanudki täpselt aru, miks mulle küsimise peale juua ei antud. Järgmisel hommikul tundsin ennast suht elus olevana. Sain süüa ja tablette 😀. Õhtuks kirjutati mind koju. Kaasa pakiti lahkelt kõik vajalikud rohud ja igaks juhuks ka pudel vett! Tavaliselt on ikka nii olnud, et jooksed mitu apteeki läbi, et kõike leida. Mina aga olen antud õppetunnile väga tänulik! Ja tänud Tiia, et mulle kõneaega saatsid! 🥰 Nüüd olen veel korralikuma
toidu peal ja vanema tütre valvsa pilgu all. 🤣 Kõik on hea, mis hästi lõpeb! Lugusid siit kõrbekuumusest on palju, eks vaikselt kirjutan! Teile kõigile soovin- olge hoitud! Kogu energia, mis on sinu sees, tuleb rakendada õigesti- vaid positiivselt! Energiat hoides kõrgel, hoiad keha tasakaalus ja terve! Muaaah kõigile! ❤️❤️❤️❤️❤️
kolmapäev, 11. märts 2020
On inimesi, on tõpraid....
Tere hommikust!
Ma mõtlesin, et ei kirjuta blogisse, et ehk piisab Facebookis postitamisest küll. Aga, lihtsalt nii palju juhtub ja see kõik ei mahu minu sisse ära. Palju on häid inimesi, toredaid, mõistvaid aga on ka palju väga halbu. Tahaks kirjutada siia mõned viimase aja läbielamised.
Cairos, püramiidide juures, kus me bussiga pargime, on alati palju hobuseid. Mul on saia kotis ikka olnud ja seal siis jagan lahkelt kõigile. Silma on mul jäänud kaks vaesekest, ühel jalg paistes, teine selline kondipuru, et no anna kannatust. Viimasel korral, kui püramiide külastasime, võtsin oma saiad ja läksin sinna, kus olid *pargitud need ahervared....jessuke, milline pilt avanes...See, kellel oli juba mitu kuud jalg paistes, oli kabja tagant pragunenud, mäda ilmselt välja jooksnud, hetkel verine. See kondine ahervare, mitte et saaks öelda hobune, sellel oli sadul seljas. Seal veel 6-7 hobust peale nende, kes elutute silmadega vaatasid asfaldile ja püüdsid mokkadega mingeid olematuid heinakõrsi. Kari mehi seisis kõrval, trepi peal. Ma ei suutnud ennast talitseda ja peaaegu karjusin, mis te vahite, kelle hobused need on, miks te süüa ei anna? Siis tekkis elevus, kõik hakkasid sagima ja rääkima, et ma olen hea naine ja et nemad ei saa midagi teha jne. Kutsuti kohale üks mees, kes õnneks rääkis inglise keelt. Seisis mu kõrvale, küsis, miks ma nutan. Ütlesin, kuule, vaata neid hobuseid, see pole ju inimlik, kuidas nii saab, kelle omad? Tema aga vastas, et raha teenimiseks, et ära elada, on inimesed soetanud hobuse. Kui pole enam turisti, kes temaga ratsutaks, pole raha, pole süüa. Ma ei hakanud küsimagi, miks nad siis soetavad looma, kui pole raha....mees aga oli tubli. Ütles mulle, anna 50 poundi, näed sellele poisile, kes seal kalessiga seisab, ta toob värsket heina. Ohh, hea mõte ju! Jooksin bussi, kus kõik mind ootasid, võtsin raha. Küsimusele, kuhu nüüd, hõikasin üle õla, ostan hobustele heina. Mitte, et mul oleks raha palju, ei, ei! Ma tulen vaevu ots otsaga kokku, et siin talv üle elada. Aga ma tõestan endale, juba teist aastat, et ma saan hakkama. Ka missioonitundega saab ära elatud! Kes tellib torti, kes sõidab trippidele, see pisku, mille teenin, selle olen nõus jagama nendega, kes tegelikult abi vajavad! Nii, kaless tuli tagasi minutitega, rohelist heina täis! Bussijuht juba hõikab, Maire, lähme! Ütlesin, oota, ma pean nägema, et see hein neile ette saab. Poiss viskas heinakimbud kiirete liigutustega hobustele ette....oleks te näinud, kuidas need elutud silma läksid hõõguma ja hobused põhimõtteliselt haarasid nagu näljased hundid saaki püüdes...heina...Täna said vaesekesed kõhu täis, selleks korraks, aga mis homme...
Teine lugu on koerast. Sain tuttavaks ühe eestlasega, kellel oli noor koer. Hooldatud, vaktsineeritud, toidetud. Juhtus aga nagu halvas unenäos, et ta jäi haigeks, pidi koju lendama. Nii kiiresti ei saa aga vajalikke dokumente ja nii ta palus ühte oma kohalikku head *sõpra*, et ta vaataks koera. Kahjuks läks veel kehvemini, ta ei saanud enam siia tulla. See nn *sõber aga leidis koha, kust nüüd raha hakata pumpama. Asi liikus niikaugele, et ta ähvardas koera tänavale visata, kui pappi ei hakka kukkuma. Ma polnud mitu kuud teadlik, kuigi vahest ikka mõtlesin, et mis sellest koerast küll saanud on. Siis sain eestist kirja, et ta oli näinud gruppides vist oma koera, täpselt ei tea...Meil siin selline vahva koht, Blue Moon, mida peavad sakslased. Kui tänava loomaga juhtub õnnetus või neid on tarvis kastreerida või ükskõik mis mured, saab sinna pöörduda, see tasuta, riik rahastab. Seal grupis olla selline pilt. Küsimusele, Maire, kas sa saaksid minna ja vaadata, vastasin, kohe, loomulikult. Läksin just Sindbadi hotelli torti viima , kohalikus kleidis. Sõidan juba ammu mitte takso, vaid Mohamediga, kelle Annika soovitusel siin leidsime.Temal on oma auto, eesti muusika, ta on viisakas ja täpne. Hind on ka parem, kui suva taksol. Rääkisin talle loo ära ja nii sõitsime Blue Mooni. Väga lahked inimesed, tore ja kiire teenindus. Kahjuks polnud aga see koer... Näitasin pilte, sest ma ise ka koos koeraga olin ühe päeva veetnud. Mees ütles, saada pildid meile, otsin! Juba järgmisel päeval tuli mulle messengeri teade, et koer leitud. Esimene mõte oli, et no nii hästi ikka nüüd ei lähe. Palusin pildi saata. Oligi!!!! Helistasin Mohamedile, sõitsime kohale. Seal seisis mees, koer nõõri otsas ja rääkis. Oli leidnud 2 nädalat tagasi nälginud ja väriseva olevuse linna äärest kõrbest, kuhu inimesed teda olid juhatanud. Sellel mehel on facebookis grupp, HART ( Hurghada Animal Rescue Team). Toitu pakkudes koer ei osanud seda enam vastu võtta. See nn * sõber, kes ka omab koera, viskas sõna otseses mõttes koera tänavale, surema. Saab ju alati viia loomad hoiukohtadesse. Loomapidajana kõik kohalikud teavad seda. See on puhas ime, et see koer jäi ellu. Kui hakkasin ära minema, läksin veel korraks auto juurde, kus koer oli. Aken oli pisut praokil ja nii ta surus oma nina sinna vahele ja pani käpa mu käe peale, ise silma vaadates, appiii, mis nüüd? Tänaseks oleme saanud niikaugele, et mul on arvel raha, mille perenaine saatis, koera toidu ostmiseks. Mohamed aga ütles mulle, tead, ma olen inimene. Ma armastan loomi ja vihkan ülekohut. Raha sõidu eest ta ei võtnud. Ütles, see pole olukord, millelt teenida, mine koju ja ära nuta, ma aitan! Jääb loota, et keegi eestlastest on nõus ütlema, et koer reisib koos temaga ja me saame ta eesti saata. Lugu on puhtalt õpetuseks kõigile.
Kolmas lugu on seotud talliga, kuhu me Ingega kolm aastat oleme oma porgandid ja pisarad matnud. Omanik näeb välja lõbus ja muidu selline tore. Sügisel, kui läksime jälle ratsutama, vaatasime, et jessukee, hobused nii kondiseks jäänud. No ikka, et pole sõitjaid, pole raha ja teema samasse äbrisse, et siis ise ju ei toida... Oleme nuputanud, kuidas olukorda lahendada. Tegin ikka videosid ja pilte, et eestlased, tulge ratsutama! Sain ka piltide alla kommentaare, et appi kui kõhnad. Jahh, sain aru, et ongi ju, proovisime pilte teha selle nurga alt, et ribid näha ei jää...Paljud tuttavad ka käisid. Said aru, et kui maksta sõidu eest, eeldab see hobusele kõhutäit. Inge läks eesti, mina jäin siia. Poisid, kes seal töötavad, on suure südamega, annavad endast maximumi loomade heaks. Ühel päeval, see oli kuu lõpus, läksin talli. Printsessa, kellega ma juba 3 aastat ratsutan, oli juba ammu kuidagi kurb, silmad sellised, et miskit ei taha. Tulime sõidust ja läks kiireks toidu jagamisega, sest kohe pimedaks. Poisid ütlesid, vii sina ruttu aeda Printsessale toit. Haarasin ämbri ja kiirustasin, sest tema juba ootas. Kui vaatasin ämbri sisu, siis seal oli 1/3 õlepuru ja poetäis maisi. Mul tuli kananahk peale. Küsisin, mis mõttes? Poisid lasid silmad maha ja ütlesid, kuu lõpp, toitu pole. Minu hobune sai vähemalt porgandeid, teised ka igaüks veidike. Läksin koju ja helistasin Ingele. Lahmasin nii nutta, et mõtlesin, põhiline, et ma kiirabisse ei peaks minema...
Siit edasi läheb lugu nii. Inge otsustas. Pani kogu oma raha alla, võttis talli rendile. Alates 1. veebruarist 2020 hakkasid hobused saama õlgede asemel kuiva heina, pluss värske hein, pluss mais, pluss nisukliid. Mina sain tasuta sadula ja palju asju veel, mille kõik vedasin eelmisel aastal siia tulles kohale Turkiš airlinega. Lubatud 30 kilo asemel tegi Romet meile 40 kilo äraantavat pagasit. Paju tall on juba 2 korda toetanud varustusega, sadula sain Eha talust jne. Inge tuli seekord vaid hobuse varustusega, et välja vahetada eelajaloolised sõiduriistad. Talli nimeks pani Inge Lucky Horses Stable. Nüüdseks on hobused kosunud, silmades on eluläige. Üks väike täkupoiss, keda kõik silitavad, tema on ehe näide hetkel näljasest loomast. Üleeile Inge saatis mulle pildid ja video, mis tallist poisid talle saatsid. Nad puhastasid hobust, ümberringi karvade meri. Inge oli küsinud, appiii, mis nüüd? Keegi ju tõelist olukorda polnud välja rääkinud, sest ikkagi naine ja pisaraid keegi ei soovi näha. Siis tuli see jube tõde, see loom oli nii nälgas, ta noor ka, et kui poisid hommikul bokse puhastasid, oli täkuke oma väljaheite ka ära söönud...
Siit koht mõtlemiseks!Ka loomadel on hing! Mina saan, vahet pole millisele sõbrale kirjutada, et ole hea, aita, mul pole raha ja ei saa süüa osta. Mul on palju sõpru, kes kohe kindlasti seda teeksid. Aga loom? Mis saab tema teha? Mitte midagi, lihtsalt oodata...tuleb keegi, kui on loomainimene, pistab porgandi suhu. Kui pole, ütleb, issvert, niukesed nälgind hobused, sa veel paned pilte ka üles. Jahh, ikka panen, ikka aitan, teisiti ei oska!
Neile, kes siin minust räägivad, kuidas ma eestlasi lüpsan ja muud koledat, teadmiseks, mina elan ausat elu, pigem maksan peale, kui kasutan kurjasti midagi. Kui ei tea, ei tunne, pole näinud, ära räägi! Eluteele pane ikka seda, mida sa ootad omale tagasi.
Oleme ikka positiivsed, hoolivad, andestavad ja heasoovlikud! Päikest kõigile südamesse! Muuaaaah!💓💛💚
Ma mõtlesin, et ei kirjuta blogisse, et ehk piisab Facebookis postitamisest küll. Aga, lihtsalt nii palju juhtub ja see kõik ei mahu minu sisse ära. Palju on häid inimesi, toredaid, mõistvaid aga on ka palju väga halbu. Tahaks kirjutada siia mõned viimase aja läbielamised.
Cairos, püramiidide juures, kus me bussiga pargime, on alati palju hobuseid. Mul on saia kotis ikka olnud ja seal siis jagan lahkelt kõigile. Silma on mul jäänud kaks vaesekest, ühel jalg paistes, teine selline kondipuru, et no anna kannatust. Viimasel korral, kui püramiide külastasime, võtsin oma saiad ja läksin sinna, kus olid *pargitud need ahervared....jessuke, milline pilt avanes...See, kellel oli juba mitu kuud jalg paistes, oli kabja tagant pragunenud, mäda ilmselt välja jooksnud, hetkel verine. See kondine ahervare, mitte et saaks öelda hobune, sellel oli sadul seljas. Seal veel 6-7 hobust peale nende, kes elutute silmadega vaatasid asfaldile ja püüdsid mokkadega mingeid olematuid heinakõrsi. Kari mehi seisis kõrval, trepi peal. Ma ei suutnud ennast talitseda ja peaaegu karjusin, mis te vahite, kelle hobused need on, miks te süüa ei anna? Siis tekkis elevus, kõik hakkasid sagima ja rääkima, et ma olen hea naine ja et nemad ei saa midagi teha jne. Kutsuti kohale üks mees, kes õnneks rääkis inglise keelt. Seisis mu kõrvale, küsis, miks ma nutan. Ütlesin, kuule, vaata neid hobuseid, see pole ju inimlik, kuidas nii saab, kelle omad? Tema aga vastas, et raha teenimiseks, et ära elada, on inimesed soetanud hobuse. Kui pole enam turisti, kes temaga ratsutaks, pole raha, pole süüa. Ma ei hakanud küsimagi, miks nad siis soetavad looma, kui pole raha....mees aga oli tubli. Ütles mulle, anna 50 poundi, näed sellele poisile, kes seal kalessiga seisab, ta toob värsket heina. Ohh, hea mõte ju! Jooksin bussi, kus kõik mind ootasid, võtsin raha. Küsimusele, kuhu nüüd, hõikasin üle õla, ostan hobustele heina. Mitte, et mul oleks raha palju, ei, ei! Ma tulen vaevu ots otsaga kokku, et siin talv üle elada. Aga ma tõestan endale, juba teist aastat, et ma saan hakkama. Ka missioonitundega saab ära elatud! Kes tellib torti, kes sõidab trippidele, see pisku, mille teenin, selle olen nõus jagama nendega, kes tegelikult abi vajavad! Nii, kaless tuli tagasi minutitega, rohelist heina täis! Bussijuht juba hõikab, Maire, lähme! Ütlesin, oota, ma pean nägema, et see hein neile ette saab. Poiss viskas heinakimbud kiirete liigutustega hobustele ette....oleks te näinud, kuidas need elutud silma läksid hõõguma ja hobused põhimõtteliselt haarasid nagu näljased hundid saaki püüdes...heina...Täna said vaesekesed kõhu täis, selleks korraks, aga mis homme...
Teine lugu on koerast. Sain tuttavaks ühe eestlasega, kellel oli noor koer. Hooldatud, vaktsineeritud, toidetud. Juhtus aga nagu halvas unenäos, et ta jäi haigeks, pidi koju lendama. Nii kiiresti ei saa aga vajalikke dokumente ja nii ta palus ühte oma kohalikku head *sõpra*, et ta vaataks koera. Kahjuks läks veel kehvemini, ta ei saanud enam siia tulla. See nn *sõber aga leidis koha, kust nüüd raha hakata pumpama. Asi liikus niikaugele, et ta ähvardas koera tänavale visata, kui pappi ei hakka kukkuma. Ma polnud mitu kuud teadlik, kuigi vahest ikka mõtlesin, et mis sellest koerast küll saanud on. Siis sain eestist kirja, et ta oli näinud gruppides vist oma koera, täpselt ei tea...Meil siin selline vahva koht, Blue Moon, mida peavad sakslased. Kui tänava loomaga juhtub õnnetus või neid on tarvis kastreerida või ükskõik mis mured, saab sinna pöörduda, see tasuta, riik rahastab. Seal grupis olla selline pilt. Küsimusele, Maire, kas sa saaksid minna ja vaadata, vastasin, kohe, loomulikult. Läksin just Sindbadi hotelli torti viima , kohalikus kleidis. Sõidan juba ammu mitte takso, vaid Mohamediga, kelle Annika soovitusel siin leidsime.Temal on oma auto, eesti muusika, ta on viisakas ja täpne. Hind on ka parem, kui suva taksol. Rääkisin talle loo ära ja nii sõitsime Blue Mooni. Väga lahked inimesed, tore ja kiire teenindus. Kahjuks polnud aga see koer... Näitasin pilte, sest ma ise ka koos koeraga olin ühe päeva veetnud. Mees ütles, saada pildid meile, otsin! Juba järgmisel päeval tuli mulle messengeri teade, et koer leitud. Esimene mõte oli, et no nii hästi ikka nüüd ei lähe. Palusin pildi saata. Oligi!!!! Helistasin Mohamedile, sõitsime kohale. Seal seisis mees, koer nõõri otsas ja rääkis. Oli leidnud 2 nädalat tagasi nälginud ja väriseva olevuse linna äärest kõrbest, kuhu inimesed teda olid juhatanud. Sellel mehel on facebookis grupp, HART ( Hurghada Animal Rescue Team). Toitu pakkudes koer ei osanud seda enam vastu võtta. See nn * sõber, kes ka omab koera, viskas sõna otseses mõttes koera tänavale, surema. Saab ju alati viia loomad hoiukohtadesse. Loomapidajana kõik kohalikud teavad seda. See on puhas ime, et see koer jäi ellu. Kui hakkasin ära minema, läksin veel korraks auto juurde, kus koer oli. Aken oli pisut praokil ja nii ta surus oma nina sinna vahele ja pani käpa mu käe peale, ise silma vaadates, appiii, mis nüüd? Tänaseks oleme saanud niikaugele, et mul on arvel raha, mille perenaine saatis, koera toidu ostmiseks. Mohamed aga ütles mulle, tead, ma olen inimene. Ma armastan loomi ja vihkan ülekohut. Raha sõidu eest ta ei võtnud. Ütles, see pole olukord, millelt teenida, mine koju ja ära nuta, ma aitan! Jääb loota, et keegi eestlastest on nõus ütlema, et koer reisib koos temaga ja me saame ta eesti saata. Lugu on puhtalt õpetuseks kõigile.
Kolmas lugu on seotud talliga, kuhu me Ingega kolm aastat oleme oma porgandid ja pisarad matnud. Omanik näeb välja lõbus ja muidu selline tore. Sügisel, kui läksime jälle ratsutama, vaatasime, et jessukee, hobused nii kondiseks jäänud. No ikka, et pole sõitjaid, pole raha ja teema samasse äbrisse, et siis ise ju ei toida... Oleme nuputanud, kuidas olukorda lahendada. Tegin ikka videosid ja pilte, et eestlased, tulge ratsutama! Sain ka piltide alla kommentaare, et appi kui kõhnad. Jahh, sain aru, et ongi ju, proovisime pilte teha selle nurga alt, et ribid näha ei jää...Paljud tuttavad ka käisid. Said aru, et kui maksta sõidu eest, eeldab see hobusele kõhutäit. Inge läks eesti, mina jäin siia. Poisid, kes seal töötavad, on suure südamega, annavad endast maximumi loomade heaks. Ühel päeval, see oli kuu lõpus, läksin talli. Printsessa, kellega ma juba 3 aastat ratsutan, oli juba ammu kuidagi kurb, silmad sellised, et miskit ei taha. Tulime sõidust ja läks kiireks toidu jagamisega, sest kohe pimedaks. Poisid ütlesid, vii sina ruttu aeda Printsessale toit. Haarasin ämbri ja kiirustasin, sest tema juba ootas. Kui vaatasin ämbri sisu, siis seal oli 1/3 õlepuru ja poetäis maisi. Mul tuli kananahk peale. Küsisin, mis mõttes? Poisid lasid silmad maha ja ütlesid, kuu lõpp, toitu pole. Minu hobune sai vähemalt porgandeid, teised ka igaüks veidike. Läksin koju ja helistasin Ingele. Lahmasin nii nutta, et mõtlesin, põhiline, et ma kiirabisse ei peaks minema...
Siit edasi läheb lugu nii. Inge otsustas. Pani kogu oma raha alla, võttis talli rendile. Alates 1. veebruarist 2020 hakkasid hobused saama õlgede asemel kuiva heina, pluss värske hein, pluss mais, pluss nisukliid. Mina sain tasuta sadula ja palju asju veel, mille kõik vedasin eelmisel aastal siia tulles kohale Turkiš airlinega. Lubatud 30 kilo asemel tegi Romet meile 40 kilo äraantavat pagasit. Paju tall on juba 2 korda toetanud varustusega, sadula sain Eha talust jne. Inge tuli seekord vaid hobuse varustusega, et välja vahetada eelajaloolised sõiduriistad. Talli nimeks pani Inge Lucky Horses Stable. Nüüdseks on hobused kosunud, silmades on eluläige. Üks väike täkupoiss, keda kõik silitavad, tema on ehe näide hetkel näljasest loomast. Üleeile Inge saatis mulle pildid ja video, mis tallist poisid talle saatsid. Nad puhastasid hobust, ümberringi karvade meri. Inge oli küsinud, appiii, mis nüüd? Keegi ju tõelist olukorda polnud välja rääkinud, sest ikkagi naine ja pisaraid keegi ei soovi näha. Siis tuli see jube tõde, see loom oli nii nälgas, ta noor ka, et kui poisid hommikul bokse puhastasid, oli täkuke oma väljaheite ka ära söönud...
Siit koht mõtlemiseks!Ka loomadel on hing! Mina saan, vahet pole millisele sõbrale kirjutada, et ole hea, aita, mul pole raha ja ei saa süüa osta. Mul on palju sõpru, kes kohe kindlasti seda teeksid. Aga loom? Mis saab tema teha? Mitte midagi, lihtsalt oodata...tuleb keegi, kui on loomainimene, pistab porgandi suhu. Kui pole, ütleb, issvert, niukesed nälgind hobused, sa veel paned pilte ka üles. Jahh, ikka panen, ikka aitan, teisiti ei oska!
Neile, kes siin minust räägivad, kuidas ma eestlasi lüpsan ja muud koledat, teadmiseks, mina elan ausat elu, pigem maksan peale, kui kasutan kurjasti midagi. Kui ei tea, ei tunne, pole näinud, ära räägi! Eluteele pane ikka seda, mida sa ootad omale tagasi.
Oleme ikka positiivsed, hoolivad, andestavad ja heasoovlikud! Päikest kõigile südamesse! Muuaaaah!💓💛💚
reede, 4. oktoober 2019
Ka laiskus on osa elust😂
Kaunist reedet! Noh jah, hakkaski igav! Mõtlesin, et laman veel tänase päeva ka, kuigi tean, et aeg on kulla hinnaga. Aga vahest võib. Vahest otse peab. Mõnus hommik, ärgates oli huule peal vill ennast hernetera suuruseks paisutanud. Nii, selge, rand jääb ära! Mõtlesin, lippan apteeki, uurin, ehk ikka on mingit imerohtu, mis õhtuks juba villid tapab. Selgus, mitte midagi uut pole, ikka sama, mis mul juba olemas on. Hea küll, ostan siis suure vee ja koju tagasi. Aga mu põhitakso seisis tühjalt poe ees viludas. Küsis, kuhu läheme, magnoona? ( tõlkes hull naine, heas mõttes😀) Korraga tekkis mõte, et praetud kala oleks küll super täna! Lasin ennast sõidutada randa, kalaturule. Taksost välja astudes läks kohe lõbusaks, sest kõik juba tunnevad- teavad. Küsiti viisakalt, kuidas mul läheb ja mida täna osta soovin? Väravas on sellised vahvad vanemad inimesed, kes pakuvad värsket leiba, aiasaadusi ja puuvilju. Olin konkreetne ja ütlesin, täna mul puudub vaid kala! Nii, kalaleti juurde siis! Ohh, no mida valida? Omanik ütles, et vaata, täna reede! Aaa, ongi või, hmm, jaaa! Kuna rahvas kõik puhkepäeval kuhugi läinud, letid kaupa täis, sain rõõmuga kuulda, et saan väga hea hinnaga täna. Ohh, nii, pool kilo krevette, kaks bajad’i, üks king fish. Juba roogiti puhtaks ja tükeldati. Kokku maksin veidi üle 8 euro. Siin elades in see muidugi kallis, aga ma mitu päeva ei pea toidu pärast pead vaevama😀😀😀. Selline vahva päev mul. Siis tütrega 2 tundi kõne. Nüüd mõtlesin, et kui, siis juba ja kerisin voodisse! 😂 Ka väike laiskus on osake elust! Positiivsus ruulib! Ootan, millal naabrinaine tunneb huvi, millega ma tegelen 😀 Temal on kaks imearmast karvakera, keda sai päästetud. Silmad pisikestel haiged. Egle aga on tubli ja visa, antibiootikumid, silmakreemid. Kiisud juba kenamad. Kui vähe on tegelikult tarvis pisikese olevuse õnneks. Eks nad on ka tänulikud, plika juba nurrub ja istub süles, poiss on veidi häbelikum. Aga tubli, Egle! Eks toon sulle ikka preemiat iga päev! Selline on siis meie argipäevaelu
siin Hurghadas. Loomulikult ma iga päev ei laiskle, hommikul 8- st ilusti ikka tööle! 😀 Randa, ujumine, lamamine, uuuh, see on tõsiselt raske tööpäev. Ja meil boss ütleb, et puududa töölt ei tohi, muidu eesti tagasi 😂😂🤪🤪 Nalja peab ju saama! Soovin kõigile tervist, see on põhiline, kui tervis korras, on ka elu korras! Muaaah ja nautige igat minutit elust! 🥰❤️🇪🇪🇾🇪
teisipäev, 17. september 2019
Ausõna, ma ei loe suutäisi!
Kaunist päeva kõigile! Istun rannas, mõtlen eilsele situatsioonile. Hing nii kraabib. Eile juhtus selline inetu lugu. Inetuks pean seda mina. Ausõna, ma ei loe suutäisi! Aga lugu järgmine. Rannas kaks kassi liiguvad ringi. Kui keegi toidu välja võtab, istub kiisu, õhukene kui saeleht, ikka lähemale, pingi kõrvale. Madam, blond ja heas toitumuses, matsutab lahtise suuga süüa vihtuda. Istun ja mul tekib huvi. Annab ikka kiisule ka? 😱 Aga ei... sõigi toidu ära, mis oli kaasa varutud, pühkus peene käeliigutusega musi puhtaks ja lajatas ennast rahulolevana toolile.... mul tekkis korra selline loll tunne, et küsiks, ega sa ei näinud, et kiisu ka ootas süüa... aga mõtlesin ümber. Minul oli sai ja liha kotis, liha söötsin kassile, ise ootasin, millal koju, küll jõuan. Teate, ma ei oskagi seda tunner enda sees kirjeldada, kurb oli, tige olin, iiveldama ajas... aga jahh, eks igaüks ei saagi aru. Selline kurvavõitu lugu tänasesse päeva. Eile jagasin oma maja kiisudele krõbuskad ära. Eglel oli täna karbiga kaasas, mõlemad kiisud said söönuks, ootasid viisakalt järjekorras. Täna ei pea madamile suhu vaatama... Märkame ikka enda ümber neid, kes on meist kehvemas seisus ja kes ei saa abi küsida, eks! Kallid kõigile!
neljapäev, 29. august 2019
Hing kildudeks -kuidas seda kokku lappida
Tervitused Hurghadast!
Mõtlesin siin, et jätan selle kirjutamise kus seda ja teist, aga näedsa, mul vahvad naised ikka, tegid mulle motivatsiooni kirja. Ma ju ei oska nüüd ei öelda!
Ilmad on siin suviselt palavad, vesi mõnusalt soe. Tervis korras, liigesed ei valuta, psoriaas nullis. Hing on ainult veidi haige. Kuidagi kahju on ja valus on ja kaastunne ka tegelikult tekib, nende inimeste suhtes, kes püüavad elada minu elu. Mitte, et nad teaks, kuidas ma elan, mida teen, mida söön. Luues illusiooni, ehk maakeeli öeldes mõelda välja lugusid, mille peale isegi minul tekib hämming- see on ka oskus. Aga, kas see annab parema enesetunde? Parema tervise? Annab ehk lisa aastakese sinu elule juurde? Ei!!!! Tegelikult teed sa ennast ise seest inetuks, haigused murravad sealt pragudest sisse, kus pole kehal kaitset. Ma pole kellegi peale ei solvunud, ega pahane. Tahan neid hoopis tänada, tänada selle eest, et mina õpin kiiremini. Õpin nautima, mida nemad ei oska. Õpin armastama, mida nemad ei suuda. Õpin andestama, millest nad pole kuulnudki! Niiet, palun, jagage aga oma arvamusi, sest niipalju kui on inimesi, niipalju ka arvamusi! Aga tehke seda oma nime alt, kirjutage otse, pole vaja poe taga sussutada. Julged mõelda, julge ka öelda! Kahju, et see maailm on elatud nii tigedaks, harjumatult õelaks. Elu on ju peegel, kullakesed, see, mida teed, peegeldub kõik tagasi, mitte teistele, vaid sulle....mõtle enne, kas sul ei teki hirmu? Pigem tee üks heategu päevas, tunne rõõmu, et oled täna ärganud, sest me õnneks ei tea ette, kui pikk on kellegi tee...eksole...Mina aga jätkan positiivselt, elan suves, vastan võimaluse piires kõigile, kes on abi vajanud. Katkist hinge saab ravida, ei, mitte ravimitega, vaid alusta hommikut peegli ees. Tee korda oma juuksed, nägu, küüned jne. Edasi liigu enda sisse. Suurpuhastus. Mis on liigne, viska ära! Ära hoia vanu ja katkisi asju, oma kodus sa ju neid ei hoia! Korista, kuni tunned, et kõik on puhas. Saad küll hakkama. Kiida ennast! Valmista nüüd maitsev kohv või tee, süüta mõned küünlad, sest tuli puhastab. Ja õpi nautima!!! Õpi nautima seda elu, mis on sulle kingitud!!!
Imelist olemist sulle! Muaaah!
Mõtlesin siin, et jätan selle kirjutamise kus seda ja teist, aga näedsa, mul vahvad naised ikka, tegid mulle motivatsiooni kirja. Ma ju ei oska nüüd ei öelda!
Ilmad on siin suviselt palavad, vesi mõnusalt soe. Tervis korras, liigesed ei valuta, psoriaas nullis. Hing on ainult veidi haige. Kuidagi kahju on ja valus on ja kaastunne ka tegelikult tekib, nende inimeste suhtes, kes püüavad elada minu elu. Mitte, et nad teaks, kuidas ma elan, mida teen, mida söön. Luues illusiooni, ehk maakeeli öeldes mõelda välja lugusid, mille peale isegi minul tekib hämming- see on ka oskus. Aga, kas see annab parema enesetunde? Parema tervise? Annab ehk lisa aastakese sinu elule juurde? Ei!!!! Tegelikult teed sa ennast ise seest inetuks, haigused murravad sealt pragudest sisse, kus pole kehal kaitset. Ma pole kellegi peale ei solvunud, ega pahane. Tahan neid hoopis tänada, tänada selle eest, et mina õpin kiiremini. Õpin nautima, mida nemad ei oska. Õpin armastama, mida nemad ei suuda. Õpin andestama, millest nad pole kuulnudki! Niiet, palun, jagage aga oma arvamusi, sest niipalju kui on inimesi, niipalju ka arvamusi! Aga tehke seda oma nime alt, kirjutage otse, pole vaja poe taga sussutada. Julged mõelda, julge ka öelda! Kahju, et see maailm on elatud nii tigedaks, harjumatult õelaks. Elu on ju peegel, kullakesed, see, mida teed, peegeldub kõik tagasi, mitte teistele, vaid sulle....mõtle enne, kas sul ei teki hirmu? Pigem tee üks heategu päevas, tunne rõõmu, et oled täna ärganud, sest me õnneks ei tea ette, kui pikk on kellegi tee...eksole...Mina aga jätkan positiivselt, elan suves, vastan võimaluse piires kõigile, kes on abi vajanud. Katkist hinge saab ravida, ei, mitte ravimitega, vaid alusta hommikut peegli ees. Tee korda oma juuksed, nägu, küüned jne. Edasi liigu enda sisse. Suurpuhastus. Mis on liigne, viska ära! Ära hoia vanu ja katkisi asju, oma kodus sa ju neid ei hoia! Korista, kuni tunned, et kõik on puhas. Saad küll hakkama. Kiida ennast! Valmista nüüd maitsev kohv või tee, süüta mõned küünlad, sest tuli puhastab. Ja õpi nautima!!! Õpi nautima seda elu, mis on sulle kingitud!!!
Imelist olemist sulle! Muaaah!
kolmapäev, 13. märts 2019
Armastus- toit- vesi
💓💓
Hommikust! Lihtsalt ei tahtnud vahepeal kirjutada. Täna hommikul mõtlesin, et jagan veidi oma tundeid. Olen hetkel õppimise etapiga emotsioonides e. kuidas kasutada emotsioone oma keha tervendamiseks. Armastus see pole mitte ainult tunne mehe ja naise vahel, armastuse alla saab liigitada armastust oma laste, pere, sõprade, töö, huvitegevuse, toidu, loomade jpm vastu. Armastus on kõrgeim emotsioon, mida saame kasutada keha parandamiseks ja tasakaalu viimiseks. Kui piltlikult öeldes keha on plussis, siis on ka keha terve! Lihtne, onjuu! Lisaks armastusele vajab sinu keha aga veel piisavas koguses vett, kogu ööpäeva vältel. Samuti ka toitu. Kui need kolm *ravimit* oled sisse võtnud, ei pea sa muretsema. Keha on tark, targem kui sa oskad arvata. Ta täidab kõik sinu käsud. Lihtsalt palu! Palu tal terveneda ja ta teeb seda! Katsetan seda hetkel enda peal. Eile hommikul tundsin, et kohe kohe jään haigeks. Proov. Sain õnneks kohe sellise hea abi, et leidsin imearmsa kirja - iga tunneli lõpus paistab päike! Kõrge emotsioon kohe olemas! Haiguse nähud kuidagi märkamatult taandusid, tänud kirjutajale! Ma kujutan ette, et osad lugejad selle koha peal kohe mõtlevad, haa haaa, Maire, mis nii viga elada oleks! Sama lauset ütlesin ka mina, aastaid tagasi....nüüd naudin, naudin armastamist ja terveks olemist! Minu väike Printsess joonistab ja kirjutab ikka mulle, kujuta ette, kui sa saad kirjavigadega teksti messengeri, MA IKATSEN SINT ... see ju teeb kohe kõik su mured korda! Elu pole tegelikult üldse keeruline, lihtsalt võta veidi aega, et kogu see süsteem lahti mõelda. Enamusel on ju auto, eks? Kui küttetuli läheb punaseks, siis sa tead, et paak on tühi. Kui aga keha annab märguande, kas siis nahale moodustuvate nähtudega, peavaluga või millegu muuga, siis kahjuks paljud ei mõtle, vaid jooksevad apteeki või kapi juurde, kus on medikamendid. Topime ruttu tableti vms suhu ja ootame, et ilmneks tulemus- kaoks nii peavalu kui ka muu ebameeldiv. Kaobki... aga mis hinnaga? Ikka oma keha reziimi kaotamisega, oma tervise hinnaga...kahjuks...Sellega tahan öelda lihtsat tõde- õpi kuulama oma keha! Okey, kui sa hetkel mind ei usu, proovi korra. Kui sul on peavalu, joo vett, klaas korraga, viie minuti pärast teine, kui ei kao, siis veel.... ja kui see ei toiminud, kontrolli ennast, kas su keha on ikka plussis? Kui pole, vii plussi! Nüüd on see koht, et, kes katsetab, võib mulle kirjutada, et see ei toiminud!
ARMASTUSERIKAST PÄEVA SULLE! 💓💓
Hommikust! Lihtsalt ei tahtnud vahepeal kirjutada. Täna hommikul mõtlesin, et jagan veidi oma tundeid. Olen hetkel õppimise etapiga emotsioonides e. kuidas kasutada emotsioone oma keha tervendamiseks. Armastus see pole mitte ainult tunne mehe ja naise vahel, armastuse alla saab liigitada armastust oma laste, pere, sõprade, töö, huvitegevuse, toidu, loomade jpm vastu. Armastus on kõrgeim emotsioon, mida saame kasutada keha parandamiseks ja tasakaalu viimiseks. Kui piltlikult öeldes keha on plussis, siis on ka keha terve! Lihtne, onjuu! Lisaks armastusele vajab sinu keha aga veel piisavas koguses vett, kogu ööpäeva vältel. Samuti ka toitu. Kui need kolm *ravimit* oled sisse võtnud, ei pea sa muretsema. Keha on tark, targem kui sa oskad arvata. Ta täidab kõik sinu käsud. Lihtsalt palu! Palu tal terveneda ja ta teeb seda! Katsetan seda hetkel enda peal. Eile hommikul tundsin, et kohe kohe jään haigeks. Proov. Sain õnneks kohe sellise hea abi, et leidsin imearmsa kirja - iga tunneli lõpus paistab päike! Kõrge emotsioon kohe olemas! Haiguse nähud kuidagi märkamatult taandusid, tänud kirjutajale! Ma kujutan ette, et osad lugejad selle koha peal kohe mõtlevad, haa haaa, Maire, mis nii viga elada oleks! Sama lauset ütlesin ka mina, aastaid tagasi....nüüd naudin, naudin armastamist ja terveks olemist! Minu väike Printsess joonistab ja kirjutab ikka mulle, kujuta ette, kui sa saad kirjavigadega teksti messengeri, MA IKATSEN SINT ... see ju teeb kohe kõik su mured korda! Elu pole tegelikult üldse keeruline, lihtsalt võta veidi aega, et kogu see süsteem lahti mõelda. Enamusel on ju auto, eks? Kui küttetuli läheb punaseks, siis sa tead, et paak on tühi. Kui aga keha annab märguande, kas siis nahale moodustuvate nähtudega, peavaluga või millegu muuga, siis kahjuks paljud ei mõtle, vaid jooksevad apteeki või kapi juurde, kus on medikamendid. Topime ruttu tableti vms suhu ja ootame, et ilmneks tulemus- kaoks nii peavalu kui ka muu ebameeldiv. Kaobki... aga mis hinnaga? Ikka oma keha reziimi kaotamisega, oma tervise hinnaga...kahjuks...Sellega tahan öelda lihtsat tõde- õpi kuulama oma keha! Okey, kui sa hetkel mind ei usu, proovi korra. Kui sul on peavalu, joo vett, klaas korraga, viie minuti pärast teine, kui ei kao, siis veel.... ja kui see ei toiminud, kontrolli ennast, kas su keha on ikka plussis? Kui pole, vii plussi! Nüüd on see koht, et, kes katsetab, võib mulle kirjutada, et see ei toiminud!
ARMASTUSERIKAST PÄEVA SULLE! 💓💓
kolmapäev, 13. veebruar 2019
eesti 101 Hurghadas
Tere! Kirjutan kiirelt kõigile, kes tulemas või olemas siin, Hurghadas, 24.02!!! Peatänaval, Sheratonil, For You kohvikus, alates 20.00 suur eesti pidu! Kohal oma eesti DJ Jaanis Koppel! Saab nautida suve, head muusikat ja laulda karaoket! Kui ei tee tüli, võta kaasa oma väike lipp! Kiluleivad ja vorsti võid ka lauale tuua, seda ei keela meile keegi! Pidu kestab hommikuni!
Vahepeal olen jõudnud käia Luxoris. Ööbisime juba teist korda Kings Island, Jolie Ville hotellis, mis on Mubaraki üks hotellidest. Teenindus, toit ja kõik selles hotellis on imeline! Samuti asukoht, otse Niiluse kaldal. Hommikusöök on 5-10.30, mis on hetkel minu hotellide valikus parim ja pikem aeg, mida kasutada. Linn on kaunis ja silmini täis ajalugu. Luxori tempel, Karnaki tempel, need jätavad igale ühele sügava mulje! Hobukalessid on põhiline transport, taksosid on vähe. Ise olin juba kuuendat korda aga läheks ikka ja jälle tagasi.
Kaunist olemist ja näeme For Yous!
Vahepeal olen jõudnud käia Luxoris. Ööbisime juba teist korda Kings Island, Jolie Ville hotellis, mis on Mubaraki üks hotellidest. Teenindus, toit ja kõik selles hotellis on imeline! Samuti asukoht, otse Niiluse kaldal. Hommikusöök on 5-10.30, mis on hetkel minu hotellide valikus parim ja pikem aeg, mida kasutada. Linn on kaunis ja silmini täis ajalugu. Luxori tempel, Karnaki tempel, need jätavad igale ühele sügava mulje! Hobukalessid on põhiline transport, taksosid on vähe. Ise olin juba kuuendat korda aga läheks ikka ja jälle tagasi.
Kaunist olemist ja näeme For Yous!
Tellimine:
Postitused (Atom)