Ausõna, ma ei loe suutäisi!

Kaunist päeva kõigile! Istun rannas, mõtlen eilsele situatsioonile. Hing nii kraabib. Eile juhtus selline inetu lugu. Inetuks pean seda mina. Ausõna, ma ei loe suutäisi! Aga lugu järgmine. Rannas kaks kassi liiguvad ringi. Kui keegi toidu välja võtab, istub kiisu, õhukene kui saeleht, ikka lähemale, pingi kõrvale. Madam, blond ja heas toitumuses, matsutab lahtise suuga süüa vihtuda. Istun ja mul tekib huvi. Annab ikka kiisule ka? 😱 Aga ei... sõigi toidu ära, mis oli kaasa varutud, pühkus peene käeliigutusega musi puhtaks ja lajatas ennast rahulolevana toolile.... mul tekkis korra selline loll tunne, et küsiks, ega sa ei näinud, et kiisu ka ootas süüa... aga mõtlesin ümber. Minul oli sai ja liha kotis, liha söötsin kassile, ise ootasin, millal koju, küll jõuan. Teate, ma ei oskagi seda tunner enda sees kirjeldada, kurb oli, tige olin, iiveldama ajas... aga jahh, eks igaüks ei saagi aru. Selline kurvavõitu lugu tänasesse päeva. Eile jagasin oma maja kiisudele krõbuskad ära. Eglel oli täna karbiga kaasas, mõlemad kiisud said söönuks, ootasid viisakalt järjekorras. Täna ei pea madamile suhu vaatama... Märkame ikka enda ümber neid, kes on meist kehvemas seisus ja kes ei saa abi küsida, eks! Kallid kõigile!