Talitaja päevakene.

💓💚💛 Mõtlesin jagada täna oma ühte " talitaja" 😂😂 päevakest. Päev, kui ma olen oma loomaperega kodus. 

Hommik algab kas minu ärkamisega kell 5-5.30, või kui magan sisse, siis tunnen näos kõdi ja kui silmad avan, nuusutab Lumi, kas minuga ikka kõik on okey. Kiire köögiring, kassidele kolme topsiga toit valmis. Jack ja Totu ootavad ka iga hommik oma kausitäit. Kuna on talve aeg ja õues on külm, keedan ma kanaselgadest puljongit. See kaup läheb loosi suure kisa saatel. Öösiti on olnud suht pikalt 11-12 kraadi sooja vaid ja külm tuul. Puljong teeb kohe hommikul keha soojaks. Puljong joodud, järgneb praad. Riis mingi liha või maksaga. Minu omad teavad, et nende järjekord pole veel ja ootavad kenasti, kui tänava sõbrad on kõhud täis söönud. Viisakaks peab kõiki koolitama! Nii, siis tuleb kõrberalli! Lumi saab essana jooksma, Lõvi aga peab olema mul kinni, sest muidu on kogu seltskond vaid täpp kõrbes. Meiega on igal hommikul 6 koera veel kaasas, Jack ja Totu muidugi põhiturvad. Lumi jookseb oma aja ja siis on Lõvi kord. Lapsehoidjad 😃 valvavad Lumi ja muidugi mind ka, Lõvi teeb oma hommikuse kõrbetripi koos teistega ja tuleb tunni-pooleteise pärast tagasi. Kuna neil nüüd kõht juba koriseb, lendame kiirkõnnil koju! Hommikusupp söödud ja praad peale ja ongi magamise aeg. Norskavad ja häälitsevad unes, nagu suure töö tegijad ikka. Nüüd on talitajal vaba aeg, kiire kohv ja miskit kõrvale ja siis kas poodi, randa või kuhu tarvis minna. Head lapsed käivad lõuna paiku õueringil, teevad korda oma vajadused ja siis....haahaa, uuesti magama. Kui und korraga ei tule, siis Lumi toob Ristiema kingitud piiksuva asja Lõvi nina alla ja niikaua piiksutab seda, kuni Lõvil närvi jagub. Siis tuleb üks korralik jooksuralli ja Tarmo ka alati ühineb tagaajamis mänguga. Kella 17 paiku on ootejäörjekord ukse juures ja mõlemad hävitavad mind pilguga- nohhakka juba liigutama. Okey, talitaja siis kibekiirelt riidesse ja kõnnime  lõhnasid tuvastades kõik ümberkaudsed tänavad läbi. Siis kiisudele toit ette ja tuppa toit ette ja jälle talitajal vaba aeg. Kella 21 paiku käime kontrollime, kas meie tänavas on ikka kord majas ja siis kustuvad mõlemad koerad minutiga. Nii, nüüd talitajal valik, kas õue või magama. Kella 1 ajal umbes vean ma poolsuletud silmadega koerad õue, sest meil selline programm talitajal koostatud. Õnneks ei pea kaua olema, sest mõlemad tassivad mind jõuga trepist üles. Ja siis tuleb mõnus sügav unekene, kuni selle ajani, kui keegi hiilib vaatama, kas talitaja on juba üleval. No ja kui pole, siis hüppame hooga voodi ääre peale, niiet igasugune unemõtegi lendab peast minema. Aaa,

aga Tarmo ja Musirull, et kuis nendega? Nemad kulgevad vaikselt, söövad oma Saksamaalt pärit kallist gluteiinivaba kuivtoitu, juurde küsivad, kui on, toorest kala, kalmaari või krevette. Muidu neid päeval ei näegi. Musirull küsib õue kui igav aga külmavares Tarmo magab minu teki all. Öösiti on voodi jagatud osadeks- Musirull laiutab keskel, Tarmo kas magab mu peas või siis teki all ja mulle on ka pool meetrikest ruumi, nohh täitsa piisav ju. Vot selline talitaja väike looke, üks päev minu Egiptuse paljudest!

Tere, mina olen Lumi.

 No terekest, mina olen Lumi. Ma siin mõtlesin, et kirjutaks endast ja oma elust, sest ega Euroopast pärit inimesed seda meie Egiptuse elu siin ju ei tea. Siis, kui ma hakkasin mäletama, olin kuskil sooja liiva sees, kui miski mind hirmutas ja ma panin jooksu. Aa, ema oli ka jahh, teised kutsikad olid kah vist.. aga ma põgenesin suurest hirmust mingi metallist kasti alla. Kükitasin seal kui äkki ilmus kuskilt päästja! Poiss haaras mind kaenlasse ja võttis endaga kaasa. Jess, pääsesin!Nii hästi aga ei läinud, ta püüdis mind mingile Mehele kaasa sokutada. Läkski õnneks.See Mees andis Poisile värvilise paberi ja kõndis koos minuga suurde majja. Sain veel liftiga ka sõita. Tuppa jõudes leidsin seal Lapsed. Oii nad kilkasid ja tahtsid minuga hirmsasti mängida, mina muidugi ka! Algul visati mind ühe käest teise kätte, ega see päris hea ei tundunud, sest kukkusin mitu korda maha. Lastel oli aga lõbus. Mõtlesin, et nii peabki olema. Siis aga tuli Naine koju. Vaatas mind ja rääkis kurja häälega miskit Mehele.  Lapsed aga tahtsid minuga jalgpalli mängida, see tähendab, et mina pidin pall olema. Nüüd tuli Naine ja tõstis mind Mehe sülle, midagi seletades. Mina sellest palju aru ei saanud, olin vaid õnnelik, et jalgpall ära jäi! Oehh, oli vast päev. Öösel, kui mul oli nii magus uni, võttis Mees mu sülle ja me läksime tänavale jalutama. Kiisusid oli nii palju ja kõik tormasid mind üle vaatama, nagu poleks enne koera näinud. Hahh, ma ehk liiga väike, vast nad pole veel nii pisikest koera kohanud. Hüppasime ja keerutasime, vot see oli lõbus! Vaatasin ringi, Meest polnud. Vaatasin, ehk ta ka kassidega kuhugi poole jooksis aga keda polnud, seda polnud. Kiisud olid nii armsad, tulid kõik ümber minu, mind lohutama.  Ei jõudnud veel mõelda, mis ma edasi teen, kui trepist tuli alla Koer. Oiii, Ema! Aaaa, ei, huhhh, täitsa võõras suur koer ja jälle mingi Naine. Naistesse mul enam usku polnud. Aga koerad ju ometi peaksid minust aru saama. Vudisin kiirelt Koera suunas, see aga vist arvas, et olen Kass. Tal ehk pole just kõige paremad mälestused Kassidega. Siis aga tuli Naine,  ma panin hirmust silmad ka kinni....ta võttis mind sülle ja kõndis kõik tänavad läbi, vist otsis ka Meest. Ei leidnud. Viis mind siis tuppa, pani sooja vee alla ja pesi, oiii, kui mõnus, peale kogu seda suurt jama. Sain kohe ka kõhu täis süüa. Enne veel, kui silmad kinni jõudsid vajuda, mõtlesin, et ei langeta nii kiiresti enam otsuseid. Kõik naised polegi ühesugused. Järgmisel hommikul aga võttis Naine mind sülle ja me läksime kuhugi treppidest üles. Helistasime uksekella ja ohh imet, seal oligi Mees! Veetsin nüüd terve päeva pikutades ja lastega mängides. Nad jätkuvalt arvasid, et ikkagi olen pall, mitte koer. No ma pole ju nii ümmargune ometi ja teen ka häält, aga ehk lapsed on väiksed ja seda veel ei mõista. Kui ma ärkasin hommikul, läksime jälle õue jalutama. Ma püüdsin nüüd olla hästi Mehe lähedal, et ta ikka näeks, kus ma siban. Aga me hoopis vist läheme kellegile külla, mulle tundus. Suur maja, teisel pool teed, nii palju võõraid lõhnu. Ühtäkki olime ilusa suure trepi peal, kui avastasin, et Mees on jälle  kadunud. No ausõna, ma ainult korra vaatasin ringi. Ja siit tulid suured koerad, appiii, karjusin, et ehk keegi kuuleb või äkki see eilne Naine leiab mind. Tegin kõva nutukisa ja surusin ennast sinna suure trepi nurka. Nüüd oli küll asi väga nukker. Sealt tulid mööda tänavat mitu suurt koera, ei osanudki mis teha, kas hõigata appi, või olla vait. Koerad aga tulid lähemale. Kurgust tuli iseenesest hale nutt. Ja uskuge või mitte aga imed on olemas! See eilne Naine tuli, haaras mind sülle, surus vastu ennast ja sosistas, et ära karda, tuled minuga! Palvetasin mõttes, et see nüüd ka nii jääks. Ooh, sooja vanni, head toitu ja enne kui jõudsin tänada, vajusid mu silmad unne.

Olin nüüd päris kodus! Iga päev käisime jalutamas, mina ka ja suur Koer ka. Tema nimi oli Lõvi. Nii naljakas mu meelest, koer ja Lõvi nimi. Nohh, mis mul sellest aga eriti lõvi ta ei tundunud, sest kui mina tahtsin mürada, põgenes ta kiirelt eest. Naisel oli ka veel kaks kassi, üks neist väga konkreetne, sellega ei saanud üldse nalja, kohe susises ja pani mind paika. Teine aga oli noorem ja oli nõus minuga mööda tuba jooksma. Vahest ikka läksime riidu ka. Päevad läksid, käisime arstil, seal oli ka Naine, täitsa normaalne. Rääkis ilusti ja paitas. Ja oli ka Mees, nii vahva, tegi nalja ja kükitas minu kõrval maas. Lasin ennast üle vaadata ja kiita, kui tubli Tüdruk ma ikka olen. Tegin  nüüd lõpliku otsuse, et Inimesed on ikka väga erinevad

Öösiti läks mul kõht väga tühjaks, aga Naine oli kohe üleval, kui ma teda ninaga togisin ja nii oli mu kõhuke kogu aeg täis. Sõin palju ja palju tahtsin ka muidugi väljas käia. Tihtipeale Naine magas, mina ei raatsinud teda äratada, istus ta ju minuga iga paari tunni järel üleval. Ja pissi häda tuli ka nii kiiresti kogu aeg, et lasin ruttu põrandale, asi see siis tal lapiga üle käia! Juhtus ka tihti, et suurem häda tuli ka kohe. Oehh, piilusin, kuidas Naine ärkas, ja tegi need viis kuus saamu lülitini nagu loteriil, kas sisse või mööda. Ühe korra astuski, otse sisse! Ma punusin kohe laua alla minema, enne kui asi hapuks läheb. Sain pahanada küll aga no mis ma teen siis, kui nii kiirelt õue ei saa. Praeguseks mul juba ammu asi selge, hüppan niikaua üles, kui Naine aru saab, et ma ei taha praegu mitte mängida, vaid ruttu õue. Lõvi on ka meheks saanud ja arvestab ikka minu, kui Tüdrukuga! Mängib minuga, õpetab ja kaitseb!

Nii möödub rõõmsalt minu lapsepõlv. Olen kenasti selgeks õppinud istu, tere, lama, sest mis see mul teha siis on, kui selle eest saab alati midagi head. Muidugi ma ei tea, palju kooliharidust ühele Koerale ette on nähtud. Kui õues käin, on uhke tunne, sest mul on kodu ja kõht täis ja mul on oma pere! Palju suuri ja väikseid koeri vaatavad mind kadedusega. Jahh, ma ise ka saan aru, et ma olen õnnetähe all siia ilma sündinud. Sai sulle nüüd pikalt pajatatud küll

, kui suuremaks saan, kriban edasi, kuidas mul läheb. Sina aga laigi minu pilte, mu Perenaine armastab mind pildistada ja mulle ka muidugi pakub lõbu!Aga tsau, näeme ja kuuleme!