muinasjutt jätkub

Kaunist laupäeva! Imeline on olla siin, suves, see on just see, millest olen unistanud! Kuum päike, soolane vesi, naeratavad inimesed.Kuidas ma siis hakkama saan? Külastades Eestis kalapoodi või kalaturgu, on mul tihtipeale jäänud peale ostlemist mõru maitse suhu...teenindus, see on vahest nii külm ja hooletu. Siin, kui lähen kalaturule, on ees ootamas rõõmsad inimesed, kes kohe uurivad, kuidas sa kala soovid teha. Õlis? Ooot, kohe vaatame, niii, siin see kala on selle hinnaga, soovitan sul hoopis seda proovida, kas sulle hind sobib? Oi, ma saan ju teha hea hinna, kui võtad 2 kala jne. Lisas meeldivale ostlemisele on selles hinnas kala puhastamise ja tükeldamise teenus. Kala on värske, odav, pakitakse sulle valmis, jääb vaid üle minna koju ja see valmis küpsetada. Kuna minu lemmiktoit on kõik see, mis tuleb merest, siis olen ma väga õnnelik!
Munad ja kanad. Mune müüakse restiga, restitäis, e 30 muna maksab 2 eurot, keskeltläbi. Kanad on puuris, läheb eluskaaluga müügiks, kohe tegeleb edasi tiim, 15-20 minuti pärast saab pakendatud puhta kanaliha. Värske. Tundub teile ka nagu mulle, et kuidagi nii mugav on. Puuviljad värskelt iga hommik letis, poodi mul 3 minuti tee. Maasikahooaeg hetkel, kilo hind 1.25. Kui siia tulin, kartsin tegelikult, et selle rahaga, mis suutsin teenida, ei ela ma ära. Kui ise toitu valmistada, tuleb ju päris odav. Sõpru käib ka palju, kes toob vorsti, kes komme. _Kommi ma ju ei söö ise, seda jagan siin väheviisi toredatele inimestele. Olen oma majas haldja nime all, kui kellegi mure või haigus, olen abiks. Kui teen süüa, viin ka majahoidjale, ta üksik. Kiidab alati, et kui hea ikka, et sa meie majja tulid elama. Räägin veidi ka kohalikku keelt, ehk saan suhtluskeelega peaaegu hakkama. Pesumasinat siin korteris pole. Algul ehmatasin ikka korralikult, kujutasin juba ette kuidas ma kraanikausis küürin, haaahaaaa! Tegelikult on iga nurga taga väike pesula, üks ese maksab 2 paundi, ehk 0.10 senti, vahet pole kas pluus või voodilina. Iga kord annan eesti kommi ka koos väikse rahaga ja olemegi sõbrad. Saia ostan vahest, hamburgeri kukleid, need on kõige parema maitsega. 4 tükki pakis, maksavad 0.50 euro senti.
Meri on soe, soolane ja rahustav. Taksos ikka küsitakse, kust sa pärit oled. Saades vastuse, et eestist, on pidevalt üllatus, oiii, eestlased on nii toredad, aga neid pole siin palju. Mis teete siin? Elan, ma armastan Egitust, oii, jaaa, tundub, et Egiptus armastab ka teid! Hmmm, et nagu mis mõttes? Oii, teie olete nii lõbus ja positiivne!
Lihtsalt nii vähe ongi õnneks tarvis!!!

Armastan nii väga ühte poissi....

Õhtust kõigile!
Palun juba ette kergemat karistust, et pole pikka aega kirjutanud!! Lihtsalt aega napib! Armastan nii väga elada, siin on kõik, mida vajan ja mul on ääretult hea meel, et lõpuks saan olla kohas, mis mind teeb õnnelikuks!
Mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Mul on üks ääretult nunnu ja positiivne kogemus.

Kõik teavad, et mul on ka 2 asendustütart, ühel neist on poeg, Rayan. Ma imetlen seda last siiralt, ehe näide, et elus peaksid kõik inimesed saama hakkama ja ilma keelt valdamata ja probleemideta. Olime Sindbadi hotelli rannas. Läksime snäkibaari sööma. Lapsed tulid jäätistega. Rayan on kolmene nüüd, alles oli sünnipäev.Oma miimikas küsis ta, kas Mali (Mari) tahab ka jäätist? Ütlesin, et enne söön toidu ära, siis tahan, aga tahan šokolaadi oma. Ta palju ei räägi, mõned sõnad inglise keeles. Pingsalt jälgides, millal pistsin viimase toidu suhu, ta juba jooksis...jäätise leti juurde. Kuidas ta seletas, me ei näinud, aga juba vuras šokolaadi jäätisega tagasi. Ausalt, milline pealehakkamine, milline julgus!!! Mehed- ja milline tähelepanu!!! Kuidas saab sellist nummit mitte armastada!