Lugu lahedatest pinginaabritest🤩

Tsauki! Panen siis lugemiseks kirja ühe laheda loo pinginaabritest! 😀🤩 Olin eelmisel aastal novembris 10 päeva eestis. Supertore aeg, laste ja lapselastega. Vehkisin piparkoogi taigent, tegin torti, nautisin head seltskonda ja pere ning sõpradega veedetud aega. Siis jõudis kätte mu äralennu päev. Eelmisel päeval oli mu tütar koos mehe ja lastega ja sõbrannadega valmistanud mulle üllatuspeo! See oli nii supper emotsioon! Aitäh, Kadi! ❤️ Nii, olin siis lennujaamas, võtsin platsi pikka check in järjekorda. Sattusin seisma “ peateele” ehk kohta, kus rahvas püüdis  leida edasiminekuks teed läbi meie järjekorra. Minu ees seisid kaks meest, kes omavahel kõva häälega seda meie situatsiooni naersid. Lõõpisime koos mõned korrad ja naersime. Läksin lennukisse. Võtsin viisakalt oma vahekäigupoolse koha, mida olin palunud. Kaks kohta minu kõrval olid tühjad. Ise mõtlesin, et võiks ju mõni “ normaalne istuda selle pika aja, et saaks suhelda. Muidu ju võivad keelelamatised 5 tunniga tekkida! 🤣 Rahvas liikus kohtadele aga minu kõrval ikka tühjus. No ja siis vajusid need kaks naljakat meest vahekäiku pidi siiapoole. Mõtlesin ise, et no raudselt nemad istuvadki minu kõrvale😀😀😀 Nii oligi! Kuna nad olid lõbusad ja positiivsed, oli minu mure murtud! Jutt sobis kohe kuidagi kiirelt ja meil oli ikka väga lõbus! Mehed manustasid õlut- ikkagi pääsesid puhkusele. Purju kumbki ei jäänud vaid oli selline mõnus- lõbus- huumorisegune tuju. Rääkisime oma lugusid, põhimõtteliselt mina ikka ja nemad itsitasid. Millegi peale küsisin, sellelt kes mu kõrval istus, et kuule, mis tööd ise teed? Aaa, mina või, ahh, laulan! 😱 Hmm, oot aga mis su nimi on? Kerdo Mölder. Aiieii, ei tea. No ma Respektis laulsin, mis laiali läks! Aaaa, tean, tuhat nuga selga... jaajaa, just! Noh, meil läks ikka rääkides oma eluseiklustest väga lõbusaks ja saime palju naerda. Kogu lennukitäis rahvast aga sõitis viisakalt vaikides puhkusele, nagu korralikule eestlasele kombeks🤣 Mul jõudis kätte aeg tualetti külastada. Ütlesin naerma puhkedes meestele, et ma tõusen, teie vaadake, kas kogu lennukitäis jõllitab mind? Tulin tagasi ja sain naerdes vastuse, et ooojaaa. Aga meil läks ikka rohkem ja rohkem lõbusaks. Siis tuli “

poering”. Sõber Priidu vaatas kataloogi ja paiskas, et no mina ostan selle roosa kividega kella omale ja lasen käe peale ka panna. Kerdo ei jäänud alla, ütles, okey, ma võtan ka kella! Aga musta! Nii, ütles Kerdo, me peane ikka Mairele ka kingituse ostma! Vali! Ütlesin, ahh, ei, valige ise! Sain siis kaelaehte, kahe pärliga😀🤩 Stjuuardess, eesti naine, püüdus aga müüa ikka rohkem ja ütles, osta ikka naisele hea lõhn ka reisile minnes. Siis oli minu kord südamest naerda, vastasin, aiieii, ma pole kellegi naine, saime just lennukis tuttavaks! Päriselt või? Stjuuardessi hämming oli ehe! See tegi veel rohkem nalja. Nii me siis maandusime Hurghadas ja nagu ikka, jagasin oma FB kontot lahedatega! Puhkuse käigus muidugi otsisid mehed mind üles ja ütlesid, mis passid, sa nii lõbus, tule istu meiega. Muidugi ma läksin! Istusime Marinal kohvikus, kus meie kolme positiivsus ja must huumor pani kogu baari rõkkama. Korra käisid mehed ka minuga ratsutamas kaasas, kõrbes. Ja nii saigi mu uute pinginaabrite puhkus läbi! Aga milline supper lahe elamus! Eks ikka veel suhtleme, sest nii hullu naist nad ju ei saa unustada!! Ja ma kohe kuidagi ei saanud jätta tegemata seda tordi üllatust, kui Kerdo esines Võrus! Ise ei saanud lennata aga ma olen sõprade hulga poolest rikas ja nii abikäed tegidki ja toimetasid tordi kohale!! Elu on elamiseks, nautimiseks, naera ja ole lõbus!! Mina aga jätkuvalt kogun lahedaid sõpru ja emotsioone! Tänksud teile, pinginaabrid!!

Vangis paradiisis

Kaunist päeva! Kuna passin toas ja mitte midagi minust kasu pole, otsustasin kirjutada veidi olukorrast ja elust, milles olen. Teadagi, mitte midagi ei juhtu ilma põhjuseta, iga hea või halb etapp on millegi jaoks ja sealt tuleb õppida. Siis, kui maailm lukku pandi, oli minul kevadeni veel jäänud mitmed kuud, nii et viimase lennu peale ma ei kiirustanud. Kui aga asjad võtsid traagilise pöörde, tegi see mind muidugi murelikuks. Lennujaamad suleti, poed, baarid, rannad, hotellid jne. Korra tekkis selline maailmalõpu tunne... Loomulikult olen ma väga osav juurdemõtleja ja nii mitu korda kerisin ikka närvid krussi. Teoorias, ausõna, ma olen tugev aga seda enda peal rakendada ja ennast õpetada, see on ikka päris raske ülesanne. Tänu Eglele, sain ma omale teise korteri, avara, esimesel korrusel ja privaat aiaga. Nimelt otsisime Eglele, mitte mulle uut kohta. Kui vaatasin neid ruume, ütlesin kohe, see siin jahe ja hämar, täpselt minu jaoks! Kolisingi-  Egle ja oma taksojuhi abiga kiirelt ümber. No paradiis ja hind sama! Kuna juba rannad olid kinni, siis aed oli hetkel suureks eeliseks. Siis aga tuli Egiptuses kevadine kuumalaine. Käisime ikka igal õhtul kõndimas, et oma 10000 sammu täis saada, nüüd ei riskinud. Liikumist eriti polnud. Istusin toas, konditsioneeri all. Hobuste juurde ka ei riskinud, seal oleks muidugi alati tegevust ja mu Princessa oskab kõik mu mured hajutada. Siis avastas Sünne netist, et ikkagi on üks rand, mis avatud. Jaanika helistas ja mina palusin ka sõpru, et araabia keeles ka veel üle küsida. Toimib! Juhhhuuu! Sõitsime randa, see asub kaugel, pileti hind ka just mitte odavate killast. Kui vähe on tegelikult inimesel tarvis, et hüpata rõõmust, nagu laps! Jooksime kõik vette, sama tundega, nagu siis, kui jõuad siia külmast eestist. Kuna see paradiisi ranna võlu mulle jääb kalliks, siis iga kord ma ei saanud seda lubada. Aga kuumus Aafrika kõrbes aina tõusis... vilus +41! Nii istusin toas, jõin hommikul juba pool liitrit kohvi, millist kogust ma tavaliselt ei joo. Ühel hommikul tõusin, kuidagi kehv oli olla. Manustasin oma kohvi koguse kenasti sisse, ei midagi... Hmmm. Läksin siis aeda, istusin päevitama. 15 minutit ja kohe  läks süda pahaks. Hea küll, reis vannituppa, külma dušši alla. Nii, mida veel teha? Keha kuidagi raske. Panin siis eesti laulud mängima ja tegin tantsutrenni. Tundsin, et jalad lähevad nõrgaks. Pikali. Pool tundi. Veel veidi. Mõõtsin veterõhku 😱 197/115. Nüüd tuli mängu mu parim oskus, kruttida närvid lakke,. Kuna kehv olek ei muutunud, helistasin oma taksojuhile. Oli õnneks tööl. Ütles, 10 minutit! Olgu, riidesse, rohukott, rahakott, vererõhuaparaat.. tunnen, kohe minestan. Läksin kiirelt õue, istusin nagu saunalaval see viimased 5 minutit. Vähemalt seal keegi näeb, kui kukun kokku. Kuhu haiglasse, Egiptian? Vastan jaa. Sain kohale. Taksojuht ütles, kohe helista, kui tarvis. Ok. Sõitis minema. Vastuvõtus aga teatas noormees, et meil saab abi vaid sularaha eest, kindlustusega ei! Huuuh... nii, valin taksojuhi numbrit... pole piisavalt raha. Muidugi, ei mäletagi, millal laadisin kõneaega. Küsin noormehelt, palun kas sa saad helistada, et takso tuleks tagasi. Helistas. Taksos. Juht ütleb, ära muretse, sõidame Al Kawther hospitali. Kohal. Super teenindus, kõigepealt anti esmaabi ja alles siis jagasin oma dokumente. Vererõhk oli muidugi juba üle 200. Kuus tundi lamasin ja ootasin, millal rõhk langeb. Lõpuks otsustati, et pean jääma sisse, jälgimise alla. Analüüsides oli kolesterool väga kõrge. Sain tilgutisse nn vitamiinid, mis täpselt, keegi mulle ei seletanud. Varsti tuli ka Jaanika, palusin pudeli vett, sest olin 4 tundi joomata ja ei saanudki täpselt aru, miks mulle küsimise peale juua ei antud. Järgmisel hommikul tundsin ennast suht elus olevana. Sain süüa ja tablette 😀. Õhtuks kirjutati mind koju. Kaasa pakiti lahkelt kõik vajalikud rohud ja igaks juhuks ka pudel vett! Tavaliselt on ikka nii olnud, et jooksed mitu apteeki läbi, et kõike leida. Mina aga olen antud õppetunnile väga tänulik! Ja tänud Tiia, et mulle kõneaega saatsid! 🥰 Nüüd olen veel korralikuma

toidu peal ja vanema tütre valvsa pilgu all. 🤣 Kõik on hea, mis hästi lõpeb! Lugusid siit kõrbekuumusest on palju, eks vaikselt kirjutan! Teile kõigile soovin- olge hoitud! Kogu energia, mis on sinu sees, tuleb rakendada õigesti- vaid positiivselt! Energiat hoides kõrgel, hoiad keha tasakaalus ja terve! Muaaah kõigile! ❤️❤️❤️❤️❤️

On inimesi, on tõpraid....

Tere hommikust!
Ma mõtlesin, et ei kirjuta blogisse, et ehk piisab Facebookis postitamisest küll. Aga, lihtsalt nii palju juhtub ja see kõik ei mahu minu sisse ära. Palju on häid inimesi, toredaid, mõistvaid aga on ka palju väga halbu.  Tahaks kirjutada siia mõned viimase aja läbielamised.
Cairos, püramiidide juures, kus me bussiga pargime, on alati palju hobuseid. Mul on saia kotis ikka olnud ja seal siis jagan lahkelt kõigile. Silma on mul jäänud kaks vaesekest, ühel jalg paistes, teine selline kondipuru, et no anna kannatust. Viimasel korral, kui püramiide külastasime, võtsin oma saiad ja läksin sinna, kus olid *pargitud need ahervared....jessuke, milline pilt avanes...See, kellel oli juba mitu kuud jalg paistes, oli kabja tagant pragunenud, mäda ilmselt välja jooksnud, hetkel verine. See kondine ahervare, mitte et saaks öelda hobune, sellel oli sadul seljas. Seal veel 6-7 hobust peale nende, kes elutute silmadega vaatasid asfaldile ja püüdsid mokkadega mingeid olematuid heinakõrsi. Kari mehi seisis kõrval, trepi peal. Ma ei suutnud ennast talitseda ja peaaegu karjusin, mis te vahite, kelle hobused need on, miks te süüa ei anna? Siis tekkis elevus, kõik hakkasid sagima ja rääkima, et ma olen hea naine ja et nemad ei saa midagi teha jne. Kutsuti kohale üks mees, kes õnneks rääkis inglise keelt. Seisis mu kõrvale, küsis, miks ma nutan. Ütlesin, kuule, vaata neid hobuseid, see pole ju inimlik, kuidas nii saab, kelle omad? Tema aga vastas, et raha teenimiseks, et ära elada, on inimesed soetanud hobuse. Kui pole enam turisti, kes temaga ratsutaks, pole raha, pole süüa. Ma ei hakanud küsimagi, miks nad siis soetavad looma, kui pole raha....mees aga oli tubli. Ütles mulle, anna 50 poundi, näed sellele poisile, kes seal kalessiga seisab, ta toob värsket heina. Ohh, hea mõte ju! Jooksin bussi, kus kõik mind ootasid, võtsin raha. Küsimusele, kuhu nüüd, hõikasin üle õla, ostan hobustele heina. Mitte, et mul oleks raha palju, ei, ei! Ma tulen vaevu ots otsaga kokku, et siin talv üle elada. Aga ma tõestan endale, juba teist aastat, et ma saan hakkama. Ka missioonitundega saab ära elatud! Kes tellib torti, kes sõidab trippidele, see pisku, mille teenin, selle olen nõus jagama nendega, kes tegelikult abi vajavad! Nii, kaless tuli tagasi minutitega, rohelist heina täis! Bussijuht juba hõikab, Maire, lähme! Ütlesin, oota, ma pean nägema, et see hein neile ette saab. Poiss viskas heinakimbud kiirete liigutustega hobustele ette....oleks te näinud, kuidas need elutud silma läksid hõõguma ja hobused põhimõtteliselt haarasid nagu näljased hundid saaki püüdes...heina...Täna said vaesekesed kõhu täis, selleks korraks, aga mis homme...

Teine lugu on koerast. Sain tuttavaks ühe eestlasega, kellel oli noor koer. Hooldatud, vaktsineeritud, toidetud. Juhtus aga nagu halvas unenäos, et ta jäi haigeks, pidi koju lendama. Nii kiiresti ei saa aga vajalikke dokumente ja nii ta palus ühte oma kohalikku head *sõpra*, et ta vaataks koera. Kahjuks läks veel kehvemini, ta ei saanud enam siia tulla. See nn *sõber aga leidis koha, kust nüüd raha hakata pumpama. Asi liikus niikaugele, et ta ähvardas koera tänavale visata, kui pappi ei hakka kukkuma. Ma polnud mitu kuud teadlik, kuigi vahest ikka mõtlesin, et mis sellest koerast küll saanud on. Siis sain eestist kirja, et ta oli näinud gruppides vist oma koera, täpselt ei tea...Meil siin selline vahva koht, Blue Moon, mida peavad sakslased. Kui tänava loomaga juhtub õnnetus või neid on tarvis kastreerida või ükskõik mis mured, saab sinna pöörduda, see tasuta, riik rahastab. Seal grupis olla selline pilt. Küsimusele, Maire, kas sa saaksid minna ja vaadata, vastasin, kohe, loomulikult. Läksin just Sindbadi hotelli torti viima , kohalikus kleidis. Sõidan juba ammu mitte takso, vaid Mohamediga, kelle Annika soovitusel siin leidsime.Temal on oma auto, eesti muusika, ta on viisakas ja täpne. Hind on ka parem, kui suva taksol. Rääkisin talle loo ära ja nii sõitsime Blue Mooni. Väga lahked inimesed, tore ja kiire teenindus. Kahjuks polnud aga see koer... Näitasin pilte, sest ma ise ka koos koeraga olin ühe päeva veetnud. Mees ütles, saada pildid meile, otsin! Juba järgmisel päeval tuli mulle messengeri teade, et koer leitud. Esimene mõte oli, et no nii hästi ikka nüüd ei lähe. Palusin pildi saata. Oligi!!!! Helistasin Mohamedile, sõitsime kohale. Seal seisis mees, koer nõõri otsas ja rääkis. Oli leidnud 2 nädalat tagasi nälginud ja väriseva olevuse linna äärest kõrbest, kuhu inimesed teda olid juhatanud. Sellel mehel on facebookis grupp, HART ( Hurghada Animal Rescue Team). Toitu pakkudes koer ei osanud seda enam vastu võtta. See nn * sõber, kes ka omab koera, viskas sõna otseses mõttes koera tänavale, surema. Saab ju alati viia loomad hoiukohtadesse. Loomapidajana kõik kohalikud teavad seda. See on puhas ime, et see koer jäi ellu. Kui hakkasin ära minema, läksin veel korraks auto juurde, kus koer oli. Aken oli pisut praokil ja nii ta surus oma nina sinna vahele ja pani käpa mu käe peale, ise silma vaadates, appiii, mis nüüd? Tänaseks oleme saanud niikaugele, et mul on arvel raha, mille perenaine saatis, koera toidu ostmiseks. Mohamed aga ütles mulle, tead, ma olen inimene. Ma armastan loomi ja vihkan ülekohut. Raha sõidu eest ta ei võtnud. Ütles, see pole olukord, millelt teenida, mine koju ja ära nuta, ma aitan! Jääb loota, et keegi eestlastest on nõus ütlema, et koer reisib koos temaga ja me saame ta eesti saata. Lugu on puhtalt õpetuseks kõigile.

Kolmas lugu on seotud talliga, kuhu me Ingega kolm aastat oleme oma porgandid ja pisarad matnud. Omanik näeb välja lõbus ja muidu selline tore. Sügisel, kui läksime jälle ratsutama, vaatasime, et jessukee, hobused nii kondiseks jäänud. No ikka, et pole sõitjaid, pole raha ja teema samasse äbrisse, et siis ise ju ei toida... Oleme nuputanud, kuidas olukorda lahendada. Tegin ikka videosid ja pilte, et eestlased, tulge ratsutama! Sain ka piltide alla kommentaare, et appi kui kõhnad. Jahh, sain aru, et ongi ju, proovisime pilte teha selle nurga alt, et ribid näha ei jää...Paljud tuttavad ka käisid. Said aru, et kui maksta sõidu eest, eeldab see hobusele kõhutäit. Inge läks eesti, mina jäin siia. Poisid, kes seal töötavad, on suure südamega, annavad endast maximumi loomade heaks. Ühel päeval, see oli kuu lõpus, läksin talli. Printsessa, kellega ma juba 3 aastat ratsutan, oli juba ammu kuidagi kurb, silmad sellised, et miskit ei taha. Tulime sõidust ja läks kiireks toidu jagamisega, sest kohe pimedaks. Poisid ütlesid, vii sina ruttu aeda Printsessale toit. Haarasin ämbri ja kiirustasin, sest tema juba ootas. Kui vaatasin ämbri sisu, siis seal oli 1/3 õlepuru ja poetäis maisi. Mul tuli kananahk peale. Küsisin, mis mõttes? Poisid lasid silmad maha ja ütlesid, kuu lõpp, toitu pole. Minu hobune sai vähemalt porgandeid, teised ka igaüks veidike. Läksin koju ja helistasin Ingele. Lahmasin nii nutta, et mõtlesin, põhiline, et ma kiirabisse ei peaks minema...
Siit edasi läheb lugu nii. Inge otsustas. Pani kogu oma raha alla, võttis talli rendile. Alates 1. veebruarist 2020 hakkasid hobused saama õlgede asemel kuiva heina, pluss värske hein, pluss mais, pluss nisukliid. Mina sain tasuta sadula ja palju asju veel, mille kõik vedasin eelmisel aastal siia tulles kohale Turkiš airlinega. Lubatud 30 kilo asemel tegi Romet meile 40 kilo äraantavat pagasit. Paju tall on juba 2 korda toetanud varustusega, sadula sain Eha talust jne. Inge tuli seekord vaid hobuse varustusega, et välja vahetada eelajaloolised sõiduriistad. Talli nimeks pani Inge Lucky Horses Stable. Nüüdseks on hobused kosunud, silmades on eluläige. Üks väike täkupoiss, keda kõik silitavad, tema on ehe näide hetkel näljasest loomast. Üleeile Inge saatis mulle pildid ja video, mis tallist poisid talle saatsid. Nad puhastasid hobust, ümberringi karvade meri. Inge oli küsinud, appiii, mis nüüd? Keegi ju tõelist olukorda polnud välja rääkinud, sest ikkagi naine ja pisaraid keegi ei soovi näha. Siis tuli see jube tõde, see loom oli nii nälgas, ta noor ka, et kui poisid hommikul bokse puhastasid, oli täkuke oma väljaheite ka ära söönud...
Siit koht mõtlemiseks!Ka loomadel on hing! Mina saan, vahet pole millisele sõbrale kirjutada, et ole hea, aita, mul pole raha ja ei saa süüa osta.  Mul on palju sõpru, kes kohe kindlasti seda teeksid. Aga loom? Mis saab tema teha? Mitte midagi, lihtsalt oodata...tuleb keegi, kui on loomainimene, pistab porgandi suhu. Kui pole, ütleb, issvert, niukesed nälgind hobused, sa veel paned pilte ka üles. Jahh, ikka panen, ikka aitan, teisiti ei oska!
Neile, kes siin minust räägivad, kuidas ma eestlasi lüpsan ja muud koledat, teadmiseks, mina elan ausat elu, pigem maksan peale, kui kasutan kurjasti midagi. Kui ei tea, ei tunne, pole näinud, ära räägi! Eluteele pane ikka seda, mida sa ootad omale tagasi. 
Oleme ikka positiivsed, hoolivad, andestavad ja heasoovlikud! Päikest kõigile südamesse! Muuaaaah!💓💛💚