Vangis paradiisis

Kaunist päeva! Kuna passin toas ja mitte midagi minust kasu pole, otsustasin kirjutada veidi olukorrast ja elust, milles olen. Teadagi, mitte midagi ei juhtu ilma põhjuseta, iga hea või halb etapp on millegi jaoks ja sealt tuleb õppida. Siis, kui maailm lukku pandi, oli minul kevadeni veel jäänud mitmed kuud, nii et viimase lennu peale ma ei kiirustanud. Kui aga asjad võtsid traagilise pöörde, tegi see mind muidugi murelikuks. Lennujaamad suleti, poed, baarid, rannad, hotellid jne. Korra tekkis selline maailmalõpu tunne... Loomulikult olen ma väga osav juurdemõtleja ja nii mitu korda kerisin ikka närvid krussi. Teoorias, ausõna, ma olen tugev aga seda enda peal rakendada ja ennast õpetada, see on ikka päris raske ülesanne. Tänu Eglele, sain ma omale teise korteri, avara, esimesel korrusel ja privaat aiaga. Nimelt otsisime Eglele, mitte mulle uut kohta. Kui vaatasin neid ruume, ütlesin kohe, see siin jahe ja hämar, täpselt minu jaoks! Kolisingi-  Egle ja oma taksojuhi abiga kiirelt ümber. No paradiis ja hind sama! Kuna juba rannad olid kinni, siis aed oli hetkel suureks eeliseks. Siis aga tuli Egiptuses kevadine kuumalaine. Käisime ikka igal õhtul kõndimas, et oma 10000 sammu täis saada, nüüd ei riskinud. Liikumist eriti polnud. Istusin toas, konditsioneeri all. Hobuste juurde ka ei riskinud, seal oleks muidugi alati tegevust ja mu Princessa oskab kõik mu mured hajutada. Siis avastas Sünne netist, et ikkagi on üks rand, mis avatud. Jaanika helistas ja mina palusin ka sõpru, et araabia keeles ka veel üle küsida. Toimib! Juhhhuuu! Sõitsime randa, see asub kaugel, pileti hind ka just mitte odavate killast. Kui vähe on tegelikult inimesel tarvis, et hüpata rõõmust, nagu laps! Jooksime kõik vette, sama tundega, nagu siis, kui jõuad siia külmast eestist. Kuna see paradiisi ranna võlu mulle jääb kalliks, siis iga kord ma ei saanud seda lubada. Aga kuumus Aafrika kõrbes aina tõusis... vilus +41! Nii istusin toas, jõin hommikul juba pool liitrit kohvi, millist kogust ma tavaliselt ei joo. Ühel hommikul tõusin, kuidagi kehv oli olla. Manustasin oma kohvi koguse kenasti sisse, ei midagi... Hmmm. Läksin siis aeda, istusin päevitama. 15 minutit ja kohe  läks süda pahaks. Hea küll, reis vannituppa, külma dušši alla. Nii, mida veel teha? Keha kuidagi raske. Panin siis eesti laulud mängima ja tegin tantsutrenni. Tundsin, et jalad lähevad nõrgaks. Pikali. Pool tundi. Veel veidi. Mõõtsin veterõhku 😱 197/115. Nüüd tuli mängu mu parim oskus, kruttida närvid lakke,. Kuna kehv olek ei muutunud, helistasin oma taksojuhile. Oli õnneks tööl. Ütles, 10 minutit! Olgu, riidesse, rohukott, rahakott, vererõhuaparaat.. tunnen, kohe minestan. Läksin kiirelt õue, istusin nagu saunalaval see viimased 5 minutit. Vähemalt seal keegi näeb, kui kukun kokku. Kuhu haiglasse, Egiptian? Vastan jaa. Sain kohale. Taksojuht ütles, kohe helista, kui tarvis. Ok. Sõitis minema. Vastuvõtus aga teatas noormees, et meil saab abi vaid sularaha eest, kindlustusega ei! Huuuh... nii, valin taksojuhi numbrit... pole piisavalt raha. Muidugi, ei mäletagi, millal laadisin kõneaega. Küsin noormehelt, palun kas sa saad helistada, et takso tuleks tagasi. Helistas. Taksos. Juht ütleb, ära muretse, sõidame Al Kawther hospitali. Kohal. Super teenindus, kõigepealt anti esmaabi ja alles siis jagasin oma dokumente. Vererõhk oli muidugi juba üle 200. Kuus tundi lamasin ja ootasin, millal rõhk langeb. Lõpuks otsustati, et pean jääma sisse, jälgimise alla. Analüüsides oli kolesterool väga kõrge. Sain tilgutisse nn vitamiinid, mis täpselt, keegi mulle ei seletanud. Varsti tuli ka Jaanika, palusin pudeli vett, sest olin 4 tundi joomata ja ei saanudki täpselt aru, miks mulle küsimise peale juua ei antud. Järgmisel hommikul tundsin ennast suht elus olevana. Sain süüa ja tablette 😀. Õhtuks kirjutati mind koju. Kaasa pakiti lahkelt kõik vajalikud rohud ja igaks juhuks ka pudel vett! Tavaliselt on ikka nii olnud, et jooksed mitu apteeki läbi, et kõike leida. Mina aga olen antud õppetunnile väga tänulik! Ja tänud Tiia, et mulle kõneaega saatsid! 🥰 Nüüd olen veel korralikuma

toidu peal ja vanema tütre valvsa pilgu all. 🤣 Kõik on hea, mis hästi lõpeb! Lugusid siit kõrbekuumusest on palju, eks vaikselt kirjutan! Teile kõigile soovin- olge hoitud! Kogu energia, mis on sinu sees, tuleb rakendada õigesti- vaid positiivselt! Energiat hoides kõrgel, hoiad keha tasakaalus ja terve! Muaaah kõigile! ❤️❤️❤️❤️❤️